Nurmenuku vastu tundis suurt huvi juba evolutsiooniteooria alusepanija Charles Darwin. Nurmenukk on teadlaste jaoks muutunud omamoodi mudelliigiks, sest nurmenuku uuringute põhjal saab teha järeldusi ka teiste liikide kohta. Tuntumad mudelliigid, mille abil katseid ja uuringuid tehakse, on veel rott, puuviljakärbes ja pagaripärm. Nurmenukk ongi hea mudelliik, et uurida, kuidas sinu kodukohas ja Eestis laiemalt  käib niidutaimede ja tolmeldajate käsi. 

Ühiselt kogutud nurmenukuandmete abil saab ülevaate nurmenuku ja temaga seotud liikide käekäigust Eestis. Saab hinnata, millised piirkonnad on looduslikult terviklikud ning millistes piirkondades on olukord halvemaks muutumas.

Harilik nurmenukk on erikaelne - see tähendab, et taimel esineb kahte tüüpi õisi. Kutsume neid S-tüübiks ja L-tüübiks. S-tüübi õies on peale vaadates näha tolmukaid ning L-tüübil on näha keskel emakakael (pildid). Need nimed on tuletatud vastavalt ingliskeelsetest terminitest short-styled morph ning long-styled morph, kuid eesti keeles võib neid meelde jätta selle järgi, et L-tüüpi õiel on lühikesed tolmukad ning S-tüüpi õiel on tolmukad nii suured, et paistavad õiest välja.

L-tüüpi õis
S-tüüpi õis











Õietüübid vahetavad õietolmu putukate abil - S-tüübi õietolm viljastab L-
tüüpi ning vastupidi. Niimoodi ei saa taim ise ennast viljastada ja see hoiab
ära geneetilise vaesumise: risti viljastamine soodustab geneetilise materjali vahetamist ja geneetilist mitmekesisust. Kõrge geneetiline mitmekesisus on väga oluline taimede elujõulisuse ja pikaajalisuse säilimiseks. Loe geneetilisest mitmekesisusest lähemalt siit.

Tavaliselt on nurmenukukogumikes erinevate õietüüpidega taimede osakaal võrdne ehk umbes 50:50. Kui see tasakaal on paigast ära, väheneb taimedel sobiva partneri leidmise tõenäosus, mistõttu kannatab tolmeldamine ja geneetilise materjali vahetamine. Selle tulemusena aga kahaneb taimede elujõulisus. Paraku on nurmenuku tavapärased kasvukohad - traditsiooniliselt majandatud niidud - kaasaegses maastikus muutumas üha haruldasemaks. Rööbiti niitude kadumisega kahanevad nendest kasvukohtadest sõltuvad liigid. Ulatuslik nurmenukkude arvukuse kahanemine võib paigast nihutada L- ja S-tüüpi õitega taimede tasakaalu kuni selleni välja, et üks tüüp kasvukohast täielikult kaob. Just selliseid maastiku muutustest põhjustatud võimalikke nihkeid S- ja L-tüüpi õitega taimede osakaalus tahamegi teie abiga kaardistada.

Harilik nurmenukk kui putukate abil tolmlev taim sõltub sellest, kuidas käib tolmeldajate - mesilaste, kimalaste, liblikate jt - käsi


Kuidas nurmenukku ära tunda?


Harilik nurmenukk (Primula veris) on kevadel õitsev rohttaim. Ta on püsik ehk mitmeaastane: sama taim kasvab ja õitseb palju aastaid samas kohas. Hariliku nurmenuku kõige lähemad sugulased Eesti looduses on pääsusilm, kõrge priimula ja varretu priimula.
Nurmenuku perekonnast lähemalt siit

Kuidas nurmenukk välja näeb?

Nurmenukk on keskmiselt 10-30 cm kõrgune rohttaim. Tal on rohelised piklikud kuni 20 cm pikad lehed ning ühel taimel võib kasvada üks või isegi mitu vart. Varre otsas on erekollased oranžide täpikestega kellukese kujulised longus õied, mis asuvad 5-16 kaupa ühele poole hoiduvas õisikus.
Loe, kuidas kirjeldavad nurmenuku välimust teadlased siit

Harilik nurmenukk on üks esimesi kevadekuulutajaid - õitsema hakkab tavaliselt mai alguses ning õitsemine kestab tavaliselt paar nädalat. Jahedamate ilmade puhul võib õitsemine alata ka hiljem ning kesta kuni juuni keskpaigani.

Kus nurmenukk kasvab?

Nurmenukk on Eestis üpriski laialt levinud, kuid teda võib sagedamini kohata Põhja- ja Lääne-Eestis. Seda seetõttu, et ta eelistab kasvada kuival või mõõdukalt niiskel lubjarikkal mullal, mida leidubki rohkem rannikualadel. Lõuna-Eestis on mullad happelisemad, aga see ei tähenda, et teda seal üldse ei leiduks. Leida võib teda eelkõige niitudel, parkides, metsaservadel ning ka teeäärtel, üldiselt eelistab ta päikesepaistelisi kohti.  


Loe veel

Nurmenuku rahvapäraseid nimesid

Nurmenukk ja rahvameditsiin